Ma olen actually juba päris osavaks muutunud jaapani smside saatmisel, st et suurema osa mu textidest on lihtsalt smailid..On äärmiselt oluline et iga lause järele läheks nt victory sign või langevad tähed või nt noot, sest kui üldse mitte smailisid kasutada, siis inimestele jääb sinust mulje kui kohatust ja külmast inimesest.

Nt kui ühe korra saatsin Toyole sõnumi 今ちょっと、ごめん　(praegu on natuke.. vabanda), mis siis nn veel ühe korra tõlkesse asetades tähendab, ma ei saa praegu mul on kiire, ilma smailideta siis sellega suutsin poisi panna arvama panna et olen sattunud inimröövlite kätte, et ei saa koos smailidega kirjutada:)))))

Täna veetsin suurema osa päevast autos. Seejuures sõitsime lihtsalt Oitas ühest kohast teise, aga kuna vahemaad on nii suured, siis ühest kohast teise sõitmiseks kulub nii meeletult kaua aega, isegi kui need on samas linnaosas. Kusjuures, mille ma avastasin, et jaapani autodes on nupud selleks, et teistele autodele näidata arigato (aitäh) ja kusjuures uuemates autodes on enamasti see väiksed dvd- mängijad koos teleekraaniga ja tihtipeale juhid ka vaatavad neid. Juhtimise ajal:/

Sandy sõidab nelja päeva pärast Eestisse, juhul kui Eesti embassy ta screwimise ära lõpetab. Eesti saatkonnaga Tokyos ei tasu tõepoolest mingit tegemist teha, kuna seal nähtavasti on tõsiselt lollid koos.. Mingi päev ma räägin lähemalt, kui ma kainemaks saan, praegu olen veits veinine. Mu lennuk läks Eestisse 3 päeva tagasi, loobusin sellest lennust, kuna muidu ma kukuksin koolis väga palju aineid läbi, kuna meil hakkab vaheaeg alles 23ndast.. Meil on tegelt liiga palju vaheaaegasid. Just oli nädal vaba, nüüd tuleb kaks nädalat, siis veebruar ja märts on vabad, ehk veel 2 kuud, siis natuke kooli ja jälle kaks kuud vaba...Ja niimoodi teengi oma bakat 4 aastat...

http://jp.youtube.com/watch?v=9CqbZNHaf1o&NR=1

vahel on halvasti, vahel on pahasti

Ilmselt on mu ülemus tööl üks vähestest jaapanlastest,kes suudab natuke eesti keelt rääkida. Töötan ühes jaapani restoranis, mis on täis plakateid Eestist ja vahel ka eestlaseid, st kui mina ja Ince tööl oleme. Sellegipoolest on enamik kliente veendunud, meid jutustamas kuuldes, et oleme ameeriklased. Me kutsume oma ülemust Masteriks ja mitte kellelgi (ka nendel, kes seal juba 5 aastat töötanud on, pole aimugi mis ta tegelik nimi on). No igal juhul Master suudab eesti keeles tubli 20 lauset öelda. Ta peamine sõnavara on mis sa jood, mis sa sööd ja tubli poiss, mida ta kasutab valimatult nii minu kui hiinlaste peal, kuigi tegelikult peaks olema vaid Ince jaoks. Siis kui kliente on vähe ütleb ta "vahel on hästi, vahel on halvasti", kuid täna suutis ta sellest pealkirjas sisalduva lause luua. Masteril kergelt kruvid logisevad, aga võibolla ta ainult mängib seda, igal juhul aegajalt ta unustab ennast ära ja üritab hiinlastega eesti keeles jutule saada, kui kedagi käepärast võtta pole, siis räägib iseendaga.. Ta teeb veel muud põnevat, aga respectist tema vastu ma ei hakka pikalt seletama.

Praegu tuli Raile just ja ütles, et ühel pruunil poisil on mulle hea töö pakkuda, aga poiss on imelik murjam. Siis tuli Sandy ja küsis et kas ta võib pesumasinast mu pesu välja tõstes seda katsuda. Seejärel karjus Liisi midagi sookollide kohta enda Skypes. Jeesus Maria.

Aga üldiselt on täitsa vahva, kui palju inimesi juba Eesti keelt räägivad- Sandy (India poiss, kellega koos elame) õpib iga õhtu, kuna ta sõidab varsti Eestisse oma tüdrukule külla.. Toyo on suutnud nädalaga mõned lihtsad sõnad ja lause :"Eesti lipp on sini-must-valge" selgeks saada. Liisi Leedu kutt räägib vajadusel siilidest ja hapukapsasupist. Eesti on jaapanlaste seas üpris tuntud ka, enamuses tänu Barutole, kuid meile meeldib loota, et vähemalt APUs oleme Eestile küllaltki kõva nime teinud.

no title

Täna ma sain aru, et Toyo on täpselt ikka minu tüüpi- mingist boytoyst ei saa juttugi olla. Hommikul läksime raamatupoodi, et meesteajakirju sirvida. Meesteajakirjade all ma mõtlen otse loomulikult Style omasid. Toyo tahab uut juuksestiili teha, praegu on diamond. Jaapani poistele on niisiis olemas sellised paksud ajakirjad, kus on pildid viimastest juuksetrendidest, pildid ees, taga ja külje pealt ja sinna juurde ka kui pikad juuksed peavad olema.Nt eest tukk 12 cm, pealt 7cm küljelt 10 sm ja tagant 11 cm. Ma ei tea mitte ühtegi jaapani poissi, kes ei hoolitseks oma juuste eest. Absoluutselt 99 protseti nendest on äärmiselt moeteadlikud sellistes valdkondades nagu juuksed, riietumisstiil, ja viimane släng.
Teadupärast on jaapanlased suured meistrid üle võtma laensõnu inglise keelest ja siis need täiuslikult ära muutma,nii et native inglise keele rääkijad ka aru ei saa. Selle aasta jooksul tekkinud sõna on näiteks アラホ(arafo). Inglise keelest eksole. Meaning, keskealine ehk around forty. Inglise keelega on siin lood täpselt nii, et umbes 6,7 protsenti rahvastikust suudab seda conversational levelil rääkida, ülejäänud ütlevad sulle heal juhul sänkjuuu. Kusjuures naljakas asi on see, et keskmine jaapani senior highschooli lõpetanu on õppinud inglise keelt 8 aastat, kuid lõpetamiseks vajalik keeleoskus on ligikaudu 250 sõna.
Laupäeval toimub Andy ärasaatmispidu. Andy on dj ja peamine sugarpartyde organisaator. Umbes kuu aega tagasi tegi aga politsei ta majas reidi ja leidis sealt suure hulga narkootilisi aineid- nüüd ilmselt saadetakse maalt välja, niikaua aga annab ta oma teadmised mulle edasi, et ma saaks olla Sugari uus juht.
Muidu nende pidude orgunn on lahe küll, aga ちょっと面時際... jah, ma ei mäleta kohati eesti keelt, palun andestada. Ilmselt kui mõni normaalne eestlane tuleks meile külla siia, APUs on kokku tervelt 4 eestlast ja me kõik elame ühes majas, aga kohati erinevates korterites. Aga jah kui külla tuldaks ja kuuldaks mis keelt me siin räägime, siis ilmselt.. ei tea.. meie keskmine lause koosneb umbes 2.3 keelest ja eesti keele tase milles me suhtleme on äärmiselt kantan, ehk lihtne. Siis pole ilmselt ka imestada, et Eestis meile ei taheta tööd anda:P
Ilmad on õnneks siin tagasi soojaks läinud, enam ei pea umbes 200 korda päevas kuulma sõna samuii, sest kui on külm siis järsku ei oska inimesed muust rääkida, kui ilmast. Jaapanlased üldse räägivad väga palju ilmast, ja tavaliselt iga 10.s küsimus on ka selle kohta kas sul on külm või mitte. Aga külmade ilmade puhul tekib mul päeva lõpuks alati selline tunne, et kui keegi mulle veel teatab suurest uudisest, et ohhoo, täna on külm, eksole! vastata midagi väga nastyt selle peale. Siiamaani olen lihtsalt suure entusiasmi ja üllatuse seguga pead noogutanud ja eee venitanud. Aidzuchiks nimetatud kõnemaneer ehk lihtsalt teatud häälikute ütlemine teatud viisil on needus, mida sa lihtsalt pead Jaapanis kasutama, ja isegi kui sa üritad seda võimalikult palju vältida jääb see lõpuks külge ja asjast mitte arusaavatele inimestele võib kohati tunduda, et sa oled kergelt nupust nikastanud või noh, mitte väga normaalne...eksoleeeeeeeeeeeeee